Sarah M. Eden "Seeking Persephone" (I)

Adam on ülirikas, aga väga ebameeldiv härrasmees, kes otsustab abielluda. Ei, sugugi mitte armastusest, vaid puht praktilisel põhjusel, sest kui tal endal järeltulijaid pole, pärib kogu ta varanduse suvaline sugulane. Pruudiks leiab ta vaesunud perekonnast neiu Persephone, kes on isa ja õdede-vendade elujärje parandamise nimel abieluga nõus.

Kuna seda raamatut võrreldakse nii "Uhkuse ja eelarvamuse" kui Kaunitari ja koletise" muinasjutuga, siis pole loo edasine areng lugejale kindlasti mingi üllatus. Adam "sulab" ning Persephone armastab teda vaatamata okkalisele iseloomule ning armilisele näole. 

Tegemist on ülipuhta romantikaga, kus ei toimu mitte midagi ebasündsat, vaid natuke käehoidmist ning paar suudlust. Näib, et kumbki osapool pole päris täpselt taibanud, mis selle ebavõrdse abielu eesmärk oli ja kuidas pärijateni jõutakse. Siinkohal võib muidugi mu arvamust kritiseerida, et ega ka "Uhkuse ja eelarvamuse" tegelased käehoidmisest kaugemale jõudnud, aga Sarah M. Eden pole Jane Austen, nii et ma võib natuke viriseda küll. 

See, et ma selle raamatu lugemiseni (ja sarja vaatamiseni) jõudsin, on ehe näide reklaami mõjust. Kui sulle siinkohal nimetamata jäävas sotsiaalmeedias kogu aeg midagi ette söödetakse, siis lõpuks annad alla.

Mul on väga raske otsustada, kumb kahest oli halvem, raamat või selle põhjal tehtud neljaosaline sari, aga teate olukorda, kus asi on nii halb, et muutub heaks? Tegelikult vist muidugi ei muutu, aga nunnu loo puhul annad puudujäägid andeks. 

Mis seal salata, kriitikale vaatamata nautisin mõlemat ning poetasin isegi mõned pisarad.

pealkiri: "Seeking Persephone"

autor:  Eden, Sarah M.

kirjastus: Shadow Mountain
lehekülgede arv: 288

ilmumisaasta: 2026 (esmatrükk 2011)

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: pole ilmunud

Goodreadsi hinnag: 

Melissa Albert "The Children"

Kuulus lastekirjanik Edith Sharpe elas oma mehe ja kahe lapsega sügaval metsa sees ning lõi oma lugejate jaoks imelise võlumaailma, mille peategelasteks olid ta oma lapsed. Raamatusari jäi lõpetamata, sest Edith koos abikaasaga hukkusid tulekahjus, lapsed õnneks pääsesid.

Aastakümneid hiljem kirjutab tütar Guinevere oma lapsepõlvest raamatu. See protsess tuletab lapsemälestused meelde ja nii saab ka lugeja teada, mis seal metsamajakeses tegelikult juhtus.

Pettusin. Sisekirjelduse järgi ootasin hoopis midagi muud. Polnud ei põnev ega hirmus, pigem laialivalguv ja segane.

Kuid annan plusspunktid selle eest, et autor kirjeldas, mis juhtub, kui fännide nägemuses pärielu ja väljamõeldu segamini lähevad. Siin tegi ema kirjanikuna, kas teadmatusest või hoolimatusest ülisuure vea ning kirjutas oma lapsed raamatutegelasteks. Ta ei muutnud laste juures midagi, jättis neile isegi samad nimed. Andunud fännid hakkasid nende koju tungima ning ei suutnud mõista, et need on päris lapsed, kes ei taha lugejatega suhelda. 

Mulle meenus netiavarustest hiljuti nähtud videod, kus "Videviku" lugejate noorem põlvkond ei jäta filmis kasutatud Cullenite maja praegusi elanikke rahule. Vaatamata eravaldust märgistavatele siltidele, püüavad nad ikka majale lähemale hiilida ja ei mõista, miks omanikud tähelepanust vaimustuses pole.

Pigem siiski ei soovita.

pealkiri: "The Children"

autor: Albert, Melissa

kirjastus: William Morrow
lehekülgede arv: 416

ilmumisaasta: 2026

eesti keeles: pole ilmunud
saksa keeles: Mutters Kinder

Goodreadsi hinnag: 2/5